Kutseharidussüsteemi õpipoisiõpe õpetab täna välja kaks korda vähem spetsialiste, kui turg vajab. Lisaks sellele on ka kutseõppe sees suur ebaproportsionaalsus erinevate erialade täituvuse osas. Kas õpipoisiõpe võiks ehitussektoris osutuda päästerõngaks? Indrek Peterson (Eesti Ehitusettevõtjate Liit), Enno Rebane (Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit), Tõnu Armulik (Tallinna Ehituskool), Lauri Matteus (AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg) ning Taavi Varb (OÜ Maru Betoonitööd) pidasid nõu, kuidas probleeme lahendada.
Mis on peamised kitsaskohad õpipoisiõppe rakendamisel?
Tõnu Armulik: Meilgi on koolidele töökohapõhise õppe arendamiseks raha eraldatud, on olemas ka koolitustellimus õpipoisiõppeks, ent kõigil koolidel ei ole õppekavad valmis. See on aga riikliku koolitustellimusena õppe alustamisel eelduseks. Õppekava tegemine ja kinnitamine on pikk protsess: asi võib takerduda ka kirjavigade taha ning õppekava kinnitamine venib ka niisugustest marginaalsetest probleemidest tingituna. Süsteem on liialt bürokraatlik ja see on üks põhjustest, miks õpipoisiõpe hästi käima ei lähe. Täiendõppe osas on asi lihtne, ent tasemeõppe osas need nõudmised õppe läbiviimist ei toeta.
Teine aspekt on see, et need õppijaid, keda õpipoisiõppesse saada püütakse, saavad sarnast teavet ka õhtuses õppes, täienduskoolitustel või sessioonõppes. Sihtgrupp on sama ja segment kitsas. Kolmandaks peab õpipoisiõppeks toimuma koostöö ettevõttega. Kui õpipoisiõppesse tuleb inimene, kes on juba näiteks betooniettevõttes tööl, siis on asi lihtne: see inimene saab koolis õppida teooriat ja ülejäänud aja teeb oma ettevõttes praktikat. Kui aga inimene töötab näiteks kaubamajas ja soovib hoopis elukutset vahetada, siis tekib olukord, kus ta peab lisaks oma tööle 2/3 ajast lisaks töötama, et hakkama saada.
Kui palju rakendatakse õpipoisiõppesse töötuid?
Tõnu Armulik: Kui võtame näiteks Tallinna Ehituskoolis õpipoisiõppena käivitunud betoneerijate või lamekatusekatjate eriala, siis töötuid ei ole kummaski grupis. Eks asi ole ka teavitustöös: osad ettevõtted ei ole sellest kuulnud. Püüdsime sügisel õpipoisiõppe programmi tutvustada ka läbi Betooniühingu: Tiit Roots käis läbi lausa 15 ettevõtet, ent süsteem koostöös ettevõtetega siiski hästi ei käima ei läinud.
Lauri Matteus: Jah, teoorias on õpipoisiõpe olnud ka meil jutuks, ent praktikas tõstatub töömehel küsimus, et kas ta saab koolis käimise aja eest raha või mida see talle täpsemalt annab. Näiteks meil on betoonitöödel 70 ehitustöölist ja nendest on vähesed töö kõrvalt kutsekooli lõpetanud. Samal ajal praktikal ja tööl käijad ei tööta enamasti ehitusalal. Saaksime sellest koolitusest kasu, sest targem-kogenum töötaja on kasulikum, aga keeruline on 25–35aastasele töömehele seda ideed maha müüa, kui ta on näiteks kutsekooli haridusega, aga teiselt alalt – lukksepp või plekksepp. Siis tal tekibki küsimus, et mis ta saab sellest õppest?
Indrek Peterson: Jah, täna on põhimõtted paigas, ent ettevõtted ei ole valmis lisakulutusi tegema, et säilitada näiteks betoneerija keskmine palk selleks ajaks, kui ta käib näiteks Tallinna Ehituskoolis teooriaõpet saamas.
Kuidas saaks riik motiveerida tööandjat?
Lauri Matteus: Maksusoodustus on teema, mida võiks arutada, sest mingi aja ju võime töötajat toetada, kui aga kulutan koolitusele aega ja raha, siis soovin, et meil oleks ka mingi kindlus, et see inimene tagasi tuleb (nn investeeringu kindlus). See lühiajaline vaade, et me maksame inimesele väikest tasu, on iseenesest aktsepteeritav kulu. Lisaks on oluline saavutada töötaja motivatsioon: praegu ta vaatab, et ka tööd tehes õpin sama asja lühema ajaga ja sissetulek kolme aasta lõikes kasvab kiiremini. Seega nii sellele töötajale kui ka ettevõttele oleks vaja välja mõelda „präänik“.
Enno Rebane: Näiteks sotsiaalmaksu soodustus või vabastus õppeperioodiks oleks kindlasti teema, mida arutada, see lahendus arvestab ka ettevõtte mahtudega.
Taavi Varb: Ka tulumaksu vabastuse kaudu raha tagasi saamine on üks võimalus.
Lauri Matteus: Eks neid lahendusi tuleb kaaluda – näiteks kui inimene sooviks osaleda õpipoisiõppes, siis meie maksame talle edasi keskmist neto-sissetulekut, ent ettevõttele tuldaks vastu maksude osas. Sel juhul õpipoisi sissetulek ei kahane ja ettevõtte väljaminekud hetkel, kui ta õpib, oleksid väiksemad. Sel juhul oleks ettevõtte poolne panustamine mõistlik.
Taavi Varb: Jah, see toetaks tööandjat. Mure on selles, et lühikese koolitusperioodi see motiveeriks ära, ent oluline on ka see, et õppur ise saaks aru, et selle tulemusel ta oskab paremini, kiiremini ja hakkab saama kõrgemat palka.
Enno Rebane: Siin on vastuolu: ühelt poolt kurdetakse, et õpipoisiõpe ei ole piisavalt populaarne, samas on ettevõtetel tööjõust puudus.
Taavi Varb: Probleem on ka selles, et kutsekoolist tulijad ei kujuta ette reaalset elu ehitusplatsil. Kui inimene tuleb koolist, siis alguses anname talle üsna lihtsad tööülesanded: tuleb tulla tööle, pidada õhtuni vastu, aga ka nende lihtsate asjadega ei saada hakkama. Õpilane on praktikabaasis teinud põnevaid asju ja platsil on tööd ikka rutiinsemad, ent meie ju tahame näha, et ta saab hakkama. Tegelikult võiks kutseõppe praktika osa isegi varem tulla kui kahe aasta möödudes: Selge on see, et ehitusplatsil ei käi asjad nii, nagu Youtube´i videotes. Oluline on, et õppur saaks aru oma rollist.
Milline oleks muu lahendus?
Indrek Peterson: Kas üks variant oleks kutseõppijatele regulaarsete välitundide korraldamine ja õpilaste bussiga platsile viimine, et nad tutvuksid tööga ja näeksid, mis reaalselt objektil toimub, milline on tavapärane töökeskkond ja millist rolli objektimeeskonnas keegi täidab?
Enno Rebane: Praktika ja teooria peaksid astuma ühte jalga ja ilmselt tuleb leida võimalus, kuidas seda paralleelselt õpetada.
Taavi Varb: Ilmselt ei teadvusta õpilased piisavalt, et kui meil on näiteks 80% ulatuses tükitöö, siis heade oskuste puhul suudaksid nad tükke rohkem teha ja teenida ka rohkem raha. Õpipoisiõppe puhul on ettevõtte jaoks üle jõu käiv õppijale kahe kuu jooksul keskmist palka säilitada. Kui inimene soovib õppida, siis tema majanduslik olukord langeb järsult ja vahel ei olegi võimalik õppida, sest selleks ei ole raha. Samas keskmise palga suurendamiseks oleks just vaja õppida.
Taavi Varb: Tuleb leida süsteem, mis motiveeriks nii tööandjat kui ka õppurit: näiteks on meil lihtsam brigaade õppima saata perioodil, kui tööd on vähem. Neid perioode teame me paar kuud ette – nüüd tekib küsimus, kas ka kool on valmis nii kiiresti reageerima?
Tõnu Armulik: Jah, seda suunda saaks arendada. Kui teame, et kindlal perioodil, näiteks jaanuaris-veebruaris, oleks õppe vastu huvi. Siis me saaksime sellesse perioodi oma õpet korraldada.
Indrek Peterson: Meil oleks vaja luua ja defineerida selles osas kindel süsteem, millega ettevõtja saaks arvestada.
Mis võimaldaks ettevõtet olema praktikakeskus?
Indrek Peterson: Et kõik vastaks nõuetele ja ettevõttes oleks olemas vastavate kompetentside ja isikuomadustega konkreetne inimene, kes suudaks ja tahaks praktikantidega tegeleda.
Lauri Matteus: Eks juhendajad on ka olemas, seda nii tegelikkuses kui ka paberil. Seda tuleb võtta igapäevatöö ühe osana, et olles näiteks betoonibrigaadi objektijuht, tuleb ka praktikantidele pisut aega panustada. Iseenesest saaks ka alltöövõtulepingusse sisse panna, mitu inimest oleks vaja võtta: täna on ettevõtjal mure, et kui võtta vastu näiteks viis õpipoissi, siis tulebki nendega tegeleda, aega panustada. Kui neid aga (ettekirjutatud) kokkuleppe korras võtad ja näed, et nt viiest kaks saabki tööle võtta, siis järgmine kord võib-olla uuritakse juba ise, kas neid on veel saata. Kujuneb harjumus. Kõrgharidusega inseneride puhul on meil välja kujunenud, et igal aastal võtamegi neid praktikale, sest nii saab koolitada endale sobivat inseneri. Ehitustöölistega ei ole me seda süsteemi rakendanud, sest elu on näidanud, et nad ei jää tööle, ehmatavad platsil ja ei püsi. Tahaks, et see, et töötajal ei ole erialast haridust ja erialase haridusega inimesed ei tööta oma erialal, muutuks.
Loe täismahus arutelu ajakirja EhitusEST maikuu numbrist.
Foto: Meeli Küttim/EhitusEST