Eesti tööjõuturu kuumenemisest ja ülekuumenemisest on tööandjad juba mitu aastat rääkinud. Saanud selle eest ka sõimata, aga eks see on meil palga sees. Kuulutame välja konkursi töökohtade täitmiseks, aga inimesed ei kandideeri. Meie jaoks on see harjumatu olukord. Aga ettevõtjatena peame kohanema ja kohanemegi.
Õnneks on siiski üks valdkond, kus kuulutades välja konkursi, saame soovijaid kõvasti enam kui töökohti on. See on Riigikogu. Meil on alanud konkurss 101-le ametikohale, kus me kõik Eesti kodanikud oleme tööandjaks 101-le töötajale.
Valimised tulevad, juba 5 kuu pärast on asi sealmaal
Ees ootab hulk tööintervjuusid, mille käigus tööotsijad püüavad meile teha silmamoondamistrikke Kanuti aiast, tasuta transpordist ja muudest ägedatest asjadest, mida meedia suure rõõmuga võimendab.
Meile näidatakse palju powerpointi, milles pole ei powerit ega ka pointi. Kõik selleks, et saada omale ihaldatud töökoht.
Kodanikena oleme Riigikogule igapäevased tööandjad. Ettevõtjatena oleme harjunud töötajaid hoolikalt valima. Nüüd peame kaaskodanikena andma oma panuse ka selle töökonkursi õnnestumisesse…
Iga tööandja teab, et kõige olulisem on tööintervjuul küsida õigeid küsimusi. Et intervjuu kulgeks teemadel, mis on tegelikult olulised laskmata tööletahtjal rääkida ainult sellest, millest tal on mugav rääkida.
Lauri Vahtre kirjutas oma artiklis „Mis on siis lõpuks oluline“ järgmiselt (tsiteerin): mida teha, kui ehitusmees tellingutelt siresäärsele neiule järele vilistab? Kuidas jagada lauluvõistluse auhindu nii, et väheneksid enesetapud paksude hulgas? Keda panna vangi, kui linnupoeg pesast välja kukub ja mööduv kass ta ära sööb? Millisesse kohtusse kaevata arst, kui inimene ära sureb? Need tuhat väikest annavad kokku ühe suure. Ja selle ühe suure nimi on rumalus. Meie endi rumalus“ (tsitaadi lõpp).
Ma ütleks, et see on ka mugavus. See on heaoluühiskonna pahupool – mugavustundes väikeste rumalustega tegelemine. Kui teeme selgeks, mis on päriselt tähtis, siis rumalusteks ei tohiks aega jääda. Aga võib-olla tuleks korra ka mõelda just sellele, mida me EI peaks tegema? Liiga hea elu paneb meid lollustega tegelema.
Püüdkem siis aidata keskenduda olulisele.
Hiljuti avaldatud Tööandjate Manifestis sõnastasid Tööandjate keskliidu liikmed meie peaeesmärgi – Eesti inimeste heaolu kestlik kasv.See saab põhineda ainult majanduse arengul ja õigusriigil .
Siit jõuame pea- või tüviküsimuseni
„Kas panustame arengule või olemasoleva hoidmisele ja jagamisele?“
Eestil läheb praegu hästi – maksud laekuvad (va need mis laekuvad Lätti), palgad kasvavad, start-up skeem on popp, elu tundub kui lill. Kuid samal ajal tehakse uusi investeeringuid vähe, töötajaid ei jätku, õpetajaid ei jätku, Haigekassal terendab ees suur puudujääk, ettevõtjate kasumlikkus langeb, innovatsiooni panustamine ei kasva.
Ka uusi projekte ei tule, sest kardetakse tselluloositehase saatust. Kõigele vastu olijate armee kasvab ja poliitikud kardavad neid. Ilma arendusprojektideta aga me mandume. On ainult aja küsimus, millal saabub uus majanduskriis. Tulemata ta ei jää. Kas me oleme selleks valmis?
Meie edu tugineb täna naabermajandustele ja paradoksaalselt ka tööjõukriisile. Kuid see ei kesta igavesti…
Ei ole vist juhuslik, et uus poliitiline liikumine Eesti 200 sündis loosungi all PIKK VAADE. Ma ei taha siinkohal anda mingit hinnangut uuele erakonnale ega nende programmile, aga kindel on, et selles tabasid nad naelapea pihta.
Pikka vaadet pole Eesti poliitikas juba aastaid nähtud. Ei olnud seda eelmistel ega ka praegusel valitsusel.
Ja kui valitsuse puhul võiks justkui olla nii, et hädavajadus kompromisse leida on suunanud lähiaja teemadele, siis tegelikult pole pikka vaadet ka erakondadel läbirääkimislaua taha minnes kuigi palju olnud.
Näiteks oleks võinud Tartusse ja Pärnusse viivad maanteed juba kümme aastat tagasi laenuga korda teha. Ka mitte-eestlaste lõimumise küsimused, mis algavad meie haridussüsteemist, oleks saanud ammu otsustatud olla. Siis veel lennuühendused, kus oleme lätlastest lootusetult maas. Et lapsed öistest parkidest huviringidesse saada, meil raha ei jätku aga selle asemel on meil nüüd tasuta transport, ka neile kes seda tegelikult ei vaja.
Kumb mõjutab meie tulevikku rohkem?
Tavapärane poliitiku õigustus on: „me teame küll, mida peaks tegema, aga me ei tea kuidas pärast seda võimule jääda“.
Niisiis aitame oma küsimustega poliitikul endas selgusele jõuda , aga ka valijale pikemat vaadet nii-öelda müüa…
Millised oleksid need küsimused, millele me kõik võiks vastuseid nõuda?
Esiteks : Mida te kavatsete teha, et majandus püsivalt kasvaks?
Sest heaolu alus on majanduskasv ja see on ka eelduseks et meil oleks üldse mida laiali jagada?
Valitsuse juures käis 2015.–2016. aastal koos majandusarengu töögrupp(Raasukese töögrupi nime all tuntud) mis leidis, et just tööjõu saadavus ja tootlikkuse kasv on need, millest Eesti areng kõige rohkem sõltub.
Need kaks asja on sama telje erinevad otsad. Kui pole piisavalt spetsialiste, ei saa kasutusele võtta ka masinaid, mis teeks inimestest rohkem tööd ja tõstaks tööviljakust. Kui pole tööviljakust, pole aga arengut ja lisanduvat ressurssi, et saaks töötajale paremat palka maksta ja veel enam automatiseerida. Meie hariduse üldine tase on PISA järgi küll edukas, aga kaugel sellest, et viia noored tuleviku tippu.
Oleme omamoodi nõiaringis, mis tuleks kuskilt lahti hammustada. Ühest otsast peaks riik andma majandusrattale uut hoogu juurde investeeringutega teadus-arendustegevusse ja hariduse efektiivsemaks muutmisesse. Teisest otsast on vaja soodustada välisspetsialistide riiki lubamist, kes aitaksid tootlikkust Eestis uuele tasemele viia.
See probleem ei lahene ilma sekkumiseta.
Teiseks küsime: Kui oleks teie teha, siis missugustesse
valdkondadesse te riigieelarves panustaksite tänasest oluliselt rohkem?Mille arvelt? Ehk kus vähendaksite meie kulutusi oluliselt?
Meie riigieelarve kujuneb… Seda ei juhita, see lihtsalt tekib, justkui iseenesest. Kõigepealt lahendatakse pikaajalised aegade algusest paika pandud kohustused ilma, et julgeksime küsida, kas võiksime oma sotsiaaltoetuste, pensioni-, vanemahüvitise või muid süsteeme oluliselt muuta, vajadusel ka põhimõtteid muuta. Edasi, võetakse ette üsna tagasihoidliku ambitsiooniga valimislubadused ja makstakse pikemalt mõtlemata kinni valijatele nende hääled, niipalju kui rahakott parasjagu lubab. Siis peavad ministeeriumid omavahel vaidlusi, kellele mitu % seekord juurde antakse. Peamine, et kõik saaks natuke ja kus ministriks või kantsleriks on kõvem mees/naine, sinna saab suti enam.
See ei ole juhtimine. Juhtimine tähendab selget prioriteetide määratlust. Juhtimine tähendab ka julgust öelda, et me eelistame ühte valdkonda teistele. Ka siis, kui see kõigile ei meeldi.
Kui Teil pole selgust selle osas ega ka julgust öelda, kus te kokku hoiaksite või mida tegemata jätaksite, kui te püüate kõigile meeldida, siis ei saa te olla Eesti liidrid. Mina ei võtaks oma ettevõttesse juhina tööle inimest, kes ei julge selgeid valikuid teha ja raskeid otsuseid inimestele selgitada. Ammugi ei tahaks ma riigi eesotsas sellist inimest näha…
Kolmandaks küsime: Mis oleksid kõige julgemad arendusprojektid, mida Eesti peaks ette võtma?
Riik ei arene ainult peenreguleerides. Vaja on teha pidevalt muutusi, sest neil põhineb areng. Miks suurprojektid on üldse vajalikud? Vastan: Suurprojektid suudavad luua ja kaasata teadmiste parimat potentsiaali. Suurprojektid toovad kaasa arenguhüppe ka ümbritsevas keskkonnas ning köidavad talente. Näiteks Aquafori peadirektor ütles hiljuti Postimehes välja olulise tõe: rahvusvahelise haardega tegijatel hakkab Eestis igav. Suured asjad on need, mis tegijaid köidavad.
Oleme teinud küll tiigrihüppeid, küll e-riiki… Aga millised projektid teie käivitaksite, mis võiks Eesti heaolu kasvatada ka 20 aasta pärast?
Eesti elab täna hästi, suuresti tänu paarikümne aasta tagustele otsustele, mis olid julged ja mille mõju tunneme siiani. Aga edasi?
Oleme viimase aasta jooksul õppinud seda, kuidas suurprojektidele vastu seista, kuidas leida kõike halba, mis neist projektidest tulla võiks? Selline hoiak on muutumas üha enam Eesti elu normiks – olla kõigele vastu. Aga mida suurt teie teha tahaksite, austatud kandidaadid? Kas julgete?
Kas tahate ehitada Talsinki tunnelit? Kas tahate luua järgmise läbimurde Eesti digitaliseerituses? Kas tahate luua Eestisse Euroopa tipp teadus-innovatsioonikeskusi? Mis see on, mida te tahate? Kas olete valmis selle nimel võitlema mitte maailma konkurentidega, vaid Eesti kohalike konkurentidega või Eesti kõige kiiremini kasvava armeega – kõigelevastuolijatega?…
Ja lõpetuseks küsime: Mida te teeksite, et Eesti oleks Euroopas parim koht kus elada?
See tähendab, et Eesti oleks parim koht elamiseks kui sa tahad midagi ära teha. Kui oleks nii, siis tahaks ka noored eestlased, kes hetkel välismaal, siia tagasi tulla. Siis tahavad noored valgevenelased, noored hindud ja noored sakslased ka siia tulla. Ja alles siis saame valida, keda me tahame ja keda me ei taha.
Me teame, mis inimesi siia meelitab. See kõik ei ole nii keeruline, rohkem ära tegemise vaev. Küsige meie rahvusvahelise startup-kogukonna käest, mis tooks talendid Eestisse, mõned on ju toodud. Ja mitte ainult suure raha eest, vaid ka paljude muude asjade abil. Näiteks lastehoiu teenuse, inglise keelse arstiabi ja abikaasale tööloa korraldamisega.
Meelitab üldine elukeskkond, milles riik on inimese teenistuses, lahendusi otsiv, kiire ja vaba. Mitte tõukav, tõmbav või eirav. Aga see on palju muudki, mis on meie endi käes ja teos. Kui me vaid ei oleks nii kinni oma hirmudes.
Niisiis, need on 4 põhiküsimust.
Küsime poliitikutelt mis on tegelikult oluline ja kui nad päris täpselt ei tea, siis aitame neil seda mõista.
Ja selgitame valijale, millised on tema elu kõige rohkem mõjutavad küsimused ja miks.
Ning küsime koos rahvaga poliitikutelt, kuidas nemad kavatsevad pikas vaates Eestit juhtida. Kui on võetud vastutus juhtida, siis juhtige. Ärge kartke, ärge pidurdage.
Ja kui tahame oma rahvusriiki säilitada, siis peame möönma, et see saab sündida ainult targa rände abiga. Peame kiiresti leidma oma tee, et siia tuleksid ainult need, keda me tõesti tahame ja vajame.
Peame kordama ja kordama küsimusi: Kas panustame arengule või olemasoleva hoidmisele? Kas investeerime või jagame laiali? Kas teeme uusi asju või pigem ei tee?
Kas valime tundmatu, kuid lootusrikka tuleviku või parema eilse?
Tiit Kuuli, Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees
Ette kantud “Äriplaan 2019” konverentsil