Kas tahame «teha Kreekat» või kirjutada Eesti oma majandusime lugu? Viimane on võimalik vaid kaine talupojamõistuse abil, mitu korda mõõtes ja üks kord lõigates, mitte priiskamise ja tuulepäisusega, kirjutab Eesti analüütik Raul Aron.
Eestil on siiani hästi läinud. Maksud laekuvad planeeritult (välja arvatud need, mis laekuvad Lätti ja renditööjõudu vahendavate riikide kontodele) ning kõik tundub justkui stabiilne ja mõõdukas arengus. Valimised on aga aeg, kus otsustatakse asju, mis ei puugi mõjutada ainult meie praeguseid maksumaksjaid, vaid ka meie lapsi. Suured lubadused tuleb kellelgi kinni maksta.
Meile tullakse meie enda rahaga kosja, kui parafraseerida Eduard Vildet. See teeb valvsaks ja paneb ettevõtjat kalkulaatori järele haarama. Tõusust võib saada uljaste lubaduste täitmise tuhinas langus, kui otsustajate plaan on lühike ja vaid enese upitamiseks mõeldud. Kui valijad usuvad pimesi ega süvene lubaduste võimalikesse tagajärgedesse, võib meid oodata sama saatus, mis tabas Kreekat.
Aga milline siis oli see Kreeka saatus? Eelmisest majanduskriisist välja pääsemiseks lõi Euroopa Komisjon stabiliseerimismehhanismi, mille raames anti Kreekale kriisist ülesaamiseks laenu. Kriisi seljatamiseks soovitasid Euroopa Komisjon ja teised institutsioonid Kreekal teha struktuurseid muudatusi: vähendada valitsussektori kulutusi, koostada ülejäägiga eelarve, kärpida pensione ja valitsussektori töötajate palku, reformida kohalikke omavalitsusi, vähendada halduskoormust, tõhustada maksuhaldust, liberaliseerida tööõigust, suurendada teadus-arenduse kulutusi, viia läbi haridusreform jne.
Ühesõnaga, teha kõik selleks, et majanduse konkurentsivõime paraneks, riik saaks laenu tagasi maksta ja rabeleks kriisist välja tugevamana kui enne. Struktuursete reformide asemel tõstis Kreeka valitsus ettevõtete maksukoormust ja – kuna maksuhaldust pole tõhusamaks muudetud – kannab nüüd seda maksukoormust väiksem arv üha vähem motiveeritud ettevõtteid.
Osaliselt just populistliku ja haldussuutmatu valitsuse tõttu on Kreeka majanduslik olukord muutunud aina halvemaks. 2007. aastal oli Kreeka keskmine netopalk üle 90 protsendi Euroopa Liidu riikide keskmisest – 2,5 korda kõrgem kui Eestis samal ajal. Aastatel 2017–2018 oli keskmine palk Eestis juba suurem kui Kreekas. Töötuse määr oli Eestis 2018. aastal keskmiselt 5,4 protsenti, Kreekas aga 20 protsendi ringis. 2017. aasta sisemajanduse kogutoodang (SKT) oli Eestis 2007. aastaga võrreldes umbes kaheksa protsenti suurem, Kreekas 25 protsenti väiksem. Kõigest kümne aastaga on vanima demokraatia ja rikka kultuuripärandiga Kreeka oma edumaa Eesti ja teiste «noorte idast tulijate» ees maha mänginud.
Rahandusministeerium avaldas hiljuti hinnanguid erakondade valimislubaduste maksumuse kohta. Seda meie jaoks juba tavapärast ülevaadet on huvitav lugeda ja kuigi sellest võib poliitiline poriloopimine kampaaniaperioodil veidi hoogu juurde saada, on sel analüüsil meile kõigile tegelikult laiem väärtus ja suurem olulisus, kui esialgu paistab. Esiteks näitab see, et võimude lahusus toimib: rahandusministeeriumil on piisavalt vabadust niisuguseid ausaid vaateid valijani tuua, ning selle vabaduse ja aususe eest tuleb nii ministeeriumi kui valitsuserakondi kiita. Teiseks toidab see lootust, et analüüs paneb nii valijaid kui koalitsiooniläbirääkimiste laua taha jõudnud poliitikuid mõtlema, kust ikkagi tuleb see raha, mida rahvale valimislubaduste kaudu nii heldekäeliselt lubatakse.
Valimislubadused (tegelikult oleks täpsem termin «erakondade väärtuspakkumised», sest erakonnad ei tohiks midagi lubada, kui nad oma lubadusi niikuinii täita ei saa, vaid ikka pakkuda vastavalt oma tõekspidamistele ja väärtustele) on ju ühelt poolt vajalikud, et oma maailmavaadet ja tegevusplaani valijale tutvustada, kuigi samas on kiusatus pakkuda konkurentidest rohkem ja võimalikult heldelt. Selle põhjal mõni inimene oma valiku teebki.
Teisalt on kõigil neil lubadustel siiski hinnasilt küljes ja nende realiseerimiseks tuleb raha leida. Maja või auto ostmisel analüüsime ju, kas ja kuidas kulutust katta, samuti oleks loogiline teha koalitsioonilepingu koostamisel. Nii nagu autoga seotud kulutused on tihti palju suuremad, kui kirjas hinnasildil, on ka mõne valimislubaduse majanduslik mõju oluliselt suurem, kui selle avaliku teenuse otsene maksumus esialgu paistab.
Toetused aitavad raske aja üle elada ja peaksid andma lisaressursi, mille abil end järgmiseks kriisiks paremini ette valmistada. Kui toetus muutub aga täiesti töövõimelise inimese või ettevõtte asendussissetulekuks ja arengut ei toimu, on selle avaliku teenuse tegelik hind palju kõrgem kui toetusraha kokku. Sel juhul võib toetus inimese, majandussektori või ka riigi konkurentsivõimet hoopis vähendada.
Rahandusministeeriumi ülevaade erakondade valimislubaduste kulukusest on üks märk, et käime veel Kreekast erinevat teed, kuid paljud valimislubadused on siiski «punases». Tasub õppida teiste vigadest, mitte neid ise läbi teha. Vaadates heldemaid valimislubadusi, on kindel, et põhjaliku ja riigieelarve seniste kulude vähendamiseta või lubadusteta, mis selgelt parandaks, ei tule mingit maksurahu, mida paljud erakonnad praegu lubavad. Ettevõtjate taotletav maksurahu ei tähenda ilmtingimata seda, et ühtegi maksumuudatust ei tohi teha, vaid pigem seda, et maksupoliitika ei sisalda nõrgestavaid elemente.
Töötu, kes ei ole end aktiivselt täiendanud ja tööd otsinud, jääb toetuste lõppedes nälga või alustab uuesti töötamist madalama palgaga ametikohalt. Ettevõtlussektor, mis ei ole enam jätkusuutlik ja mille kasumit asendavad maksumaksjate rahastatavad toetused või kaubandustõkked, jääb nende lõppedes ikkagi hätta. Riiki, kes on eurotoetused või välislaenud otse tarbimisse suunanud, jättes arendamata infrastruktuuri, parandamata haridussüsteemi või likvideerimata muid konkurentsivõime puudusi, ootavad ees sarnased raskused, milles praegu vaevlevad Kreeka ja Itaalia.
Seetõttu soovitan valijal valimisprogrammides orienteerudes vaadata ka seda poolt, kust peaks lubaduse katteks tulema raha ja kust tuleb raha Eesti majandusse tervikuna. Vaadates heldemaid valimislubadusi, on kindel vähemalt see, et ilma põhjaliku ja riigieelarve seniste kulude vähendamiseta või lubadusteta, mis selgelt parandaks, ei tule mingit maksurahu, mida paljud erakonnad praegu lubavad.
Muudatusi peab tegema, sest aeg läheb edasi ja paremini elada tahab meist ju igaüks. Kui räägime arengust, siis see tähendab alati muutumist ja õppimist ühes sellega. Ettevõtjate taotletav maksurahu ei tähenda ilmtingimata seda, et ühtegi maksumuudatust ei tohiks teha. Maksurahu tähendab pigem seda, et maksupoliitika ei sisalda nõrgestavaid elemente, vaid annab kindlustunde, et maksumuudatused majandustegevust takistama ei hakka. Riigieelarve maht on 2018.–2019. aastal 11 miljardi euro ringis. 80–90 protsendi ulatuses just maksumaksja rahaga täidetud rahakotis oleks poliitiliste valikute jaoks võimalusi ilma makse muutmatagi. Ometi näitab praktika, et valimiste ja valitsuste vahetusele järgneb sageli maksutõus, mis ühel või teisel viisil koormab täiendavalt iga kodaniku rahakotti.
Seetõttu on oluline välja tuua ettevõtjate peamised soovitused valitsuserakondadele maksu- ja fiskaalpoliitika asjus. Esiteks, arvestage ka maksupoliitika mõju Eesti ettevõtete konkurentsivõimele ja majanduskasvule. Teiseks, tehke seda targalt, analüüsipõhiselt ja demokraatlikult, st avaldades mõjuanalüüsid aegsasti, et jätta maksumaksjale kohanemiseks ja arutamiseks aega. Kolmas tähtsam soovitus on see, et maksumuudatused ja uued või palju kulukamad avalikud teenused oleksid edaspidi päriselt riigieelarveneutraalsed. See tähendab, et maksumuudatusi ei tohiks teha fiskaalsel eesmärgil, vaid ainult vigade parandusena, ühiskondlikest muutustest tingitud paratamatustena või selgelt konkurentsivõime parandamise eesmärgil.
Kate uutele kulutustele tuleb leida seniste kulutuste vähendamisest või majanduskasvust tekkinud suurema maksulaekumise arvelt. Kuna Eesti tööealine elanikkond, kelle abiga tööandjad maksustatavat tulu teenivad, väheneb tohutu kiirusega, tuleb eelarvekulude koomale tõmbamise ja kriisiplaaniga alustada nüüd ja kohe. On oluline eristada, millised kulud on majanduskriisis või -seisakus võimalik ära jätta ja milliseid kulutusi tuleb jätkata või isegi suurendada. See on alati ebameeldiv, kuid vahel peab püksirihma koomale tõmbama selleks, et tudengipõli või viljaikaldus väiksema pudruportsuga paremate aegadeni üle elada.
Rahandusministeeriumi ülevaade erakondade valimislubaduste kulukusest on üks märk sellest, et käime veel Kreekast erinevat teed, kuid paljud valimislubadused on siiski «punases». Tasub õppida teiste vigadest, mitte neid ise läbi teha. Kas tahame «teha Kreekat» või kirjutada Eesti oma majandusime lugu? Viimane on võimalik vaid kaine talupojamõistuse abil, mitu korda mõõtes ja üks kord lõigates, mitte priiskamise ja tuulepäisusega.
3 mõtet
• Rahandusministeeriumi ülevaade erakondade valimislubaduste kulukusest on üks märk, et käime veel Kreekast erinevat teed, kuid paljud valimislubadused on siiski «punases». Tasub õppida teiste vigadest, mitte neid ise läbi teha.
• Vaadates heldemaid valimislubadusi, on kindel, et põhjaliku ja riigieelarve seniste kulude vähendamiseta või lubadusteta, mis selgelt parandaks, ei tule mingit maksurahu, mida paljud erakonnad praegu lubavad.
• Ettevõtjate taotletav maksurahu ei tähenda ilmtingimata seda, et ühtegi maksumuudatust ei tohi teha, vaid pigem seda, et maksupoliitika ei sisalda nõrgestavaid elemente.