Loomulikult on intervjuu mitmes punktis tegemist üldistuse ja suure osa ettevõtete suhtes ka lausvalega, mille tõestuseks on avalikud konkursid, kus töötajad on hinnanud nii oma tööandja töötajasõbralikkust, peresõbralikkust kui ka üldist atraktiivsust tööandjana.
Ettevõtteid, kes pingutavad nende tunnustuste nimel, on väga palju ning veel rohkem on ettevõtteid, kes töötavad iga päev oma töötajate pühendumuse ja rahulolu nimel. Seda peale humaansete kaalutluste ka sellel praktilisel põhjusel, et töötaja on väärtuslik vara – tema oskused ja teadmised on ettevõttele vajalikud ning selleks on vaja ka töötajaid hoida ja nende eest hoolitseda.
Miks siis vaenlast otsivad ja negatiivseid juhtumeid suures mastaabis üldistada soovivad? Minu hinnangul on probleem selles, et töötegemine ja suhtumine töösse ning selle roll elus on muutumas, kuid tegutsevad edasi põhimõtetel, mis on kohased eelmise sajandi alguse industriaalühiskonna töösuhetele.
Peale tänapäevase tehnoloogia arengu, mis võimaldab inimestel töötada varasemaga võrreldes teisel moel, suvalisel ajal ja mistahes asukohas, muudab uute põlvkondade pealetulek ka inimeste suhtumist töösse ning töötegemise osatähtsusse inimese elus.
Ehk on just reaalsest elust võõrandumine ning eelmise sajandi algusesse kinni jäänud mõtteviis need, mis ei võimalda saavutada tõsiselt võetavat esindatust väga paljudes sektorites?
Lühidalt öeldes väljendub see selles, et töökohalt oodatakse suuremat paindlikkust nii aja kui ka koha suhtes, juhtidelt rohkem arvestamist, inimlikku hoolivust ja kaasamist.
Kuid kõige rohkem, et töö ei segaks päris elu, kuhu jäävad pere, sõbrad ja hobid. Kindlasti ei ole kõik ettevõtted ja juhid veel nendeks suurteks muudatusteks valmis, aga kahtlemata liigub Eesti sinnapoole kiiremini kui mitmed suurriigid. Seda lihtsalt põhjusel, et koroonakriisi eel ja ka selle järel tegutseme me tööjõupuuduse, mitte tööpuuduse olukorras.
Tõenäoliselt on Eestis ettevõtteid, kes veel ei käitu oma töötaja tega tänapäevaselt hoolival ja arvestaval moel, nii nagu on ka inimesi, kes on lihtsalt tülinorijad. Aga selline äärmuslik vastandumine ei vii diskussiooni edasi.
Pigem võiks Eesti mõelda sellele, kas poleks aeg mõelda töösuhetele ka tänapäeva töötaja vaatenurgast.
Kui kaua on veel tööturul töötajaid, kes tahaks oma isikliku aja arvel teha lõputult ületunde (just selle eest seisavad vastu seistes) või palgatõusu asemel võitlevad puhkuselt tuleku ja puhkusele mineku toetuse ning kolleegidega suvepäevadel telkimise eest? Mis siis, kui üldise elatustaseme tõusu tõttu ei ole raha inimestele enam ainuke oluline väärtus ning eri põlvkondade ootuste tõttu pole võimalik jätkata enam «üks lahendus sobib kõigile»-meetodil?
Tööandjatena areneme koos oma töötajatega pidevalt ning kõrvalt vaadates tundub, et ehk on just reaalsest elust võõrandumine ja eelmise sajandi algusesse kinni jäänud mõtteviis need, mis ei võimalda saavutada tõsiselt võetavat esindatust väga paljudes sektorites. Ning see omakorda toob kaasa selle, et tegelikult ei teata, mis on kõigi sektorites töötavate inimeste ootused.
Kokkuvõtteks leian, et tööandjate ja töövõtjate dialoog on tähtis ning see peab jätkuma. Kuid kokkuleppeid saavad sõlmida vaid poolte täieõiguslikud ja piisava mandaadiga esindajad. Ning see koostöö peab baseeruma vastastikusel austusel ja üksteisega arvestamisel.
PS. Vastates artiklis toodud väitele, et müüjate palka võiks kohe tõsta, saan kinnitada, et kaubanduses on töötajate palgad viimasel neljal aastal tõusnud keskmiselt vähemalt kaheksa protsenti aastas. Kindlasti jätkavad need tõusmist ka edaspidi ning sõltumata panusest, sest palgataseme paneb paika tööjõu nõudluse ja pakkumise olukord tööturul.