Aadlielamu Toompeal Kiriku tn 6 kuulus alates 18. sajandi teisest poolest Roosna-Alliku mõisast pärit Stackelbergide perekonnale. Aastal 1803 läks maja Roosna-Allikul esindusliku härrastemaja ehitanud vabahärra Otto Friedrich von Stackelbergi (1731-1802) pärandina tema vennapojale vabahärra Otto Gustav von Stackelbergile (1771-1811), hilisemale rüütelkonna peamehele. Toompea maja väärtuseks hinnati siis 8000 hõberubla.
1930ndateks oli majal pärandiosade pihustumise kaudu kümmekond omanikku, kellest üks oli Roosna Alliku viimase mõisahärra tütar paruness Anna von Stackelberg. Nad kõik lahkusid Eestist sakslaste ümberasumise käigus. Maja võttis üle Saksa Usaldusvalitsus.
Selles majas oli Eesti Vabariigi perioodil ka 4 korterit. 1918. a elas ühes neist tuntud poliitik Jaan Tõnisson. 1924. aastast asus majas Leedu saatkond, lisaks elas siin 1929. aastast ka Tšehhoslovakkia nõunik (mõlemad kuni 1938). Saksa okupatsiooni ajal paigutati majja majandusdirektoorium.
1945. aastal anti maja Toiduainete Tööstuse Ministeeriumile, 1957. aastal aga Kaubandusministeeriumile, mis 1993. aastal reorganiseeriti Eesti Vabariigi Majandusministeeriumiks. Keldriruumid korrastati tollase kaubandusministri Kuno Todessoni eestvõtmisel. 1964. aastal asutati tänane Majandusajaloo Muuseum.
21. oktoobril 1998 andis Vabariigi Valitsus protokollilise otsusega maja Eesti Tööandjate Keskliidu kasutusse. Lisaks keskliidule kolisid majja ka mitmed majandusharuliidud ja nii sai see nimeks Tööandjate Maja.
Von Stackelbergid – innovaatilised maaettevõtjad
14. sajandil Tartu piiskopi vasallidena esile kerkinud Stackelbergide suguvõsa paisus siinmail väga arvukaks. Stackelbergid omandasid mõisaid nii Liivi- ja Saaremaal ja Eestimaal kui ka Kuramaal, kuuludes ka vastavalt rüütelkondadesse. Aga Stckelbergid olid kanda kinnitanud ka Rootsis, kus neile anti 18. sajandi algul vabahärra tiitel (Vene riigis oli selle staatuse vastseks paruni tiitel). Mõned perekonnaharud pärjati koguni krahvitiitliga. Rootsi kuningriigis tõusid kaks Stackelbergi feldmarssaliks. Venemaa teenistuses said paljud kindraliks, kuid esialgu kogusid nad tuntust välissaadikutena. Suguvõsast võrsus kirjanikke ja kunstnikke, ajaloolasi ning aja jooksul ka pastoreid, arste ja advokaate.
Eestimaal osalesid Stackelbergid aktiivselt maaomavalitsuses. Ikka oli suguvõsa liikmeid maanõunike seas ja neli neist valiti rüütelkonna peameheks. Kuna rüütelkonnaameteid täideti tasuta, eeldas see piisavalt jõukust.
Mõisaid osteti ja müüdi, toodi kaasavaraks ning sedamööda rajasid pojad mõisate järgi uusi perekonnaharusid. 19. sajandi lõpukolmandikul, kui üha enam tuli kasutada palgatööjõudu, nõudis mõisa pidamine suurt majanduslikku ettevõtlikkust.
Roosna-Alliku Stackelbergid paistsid silma uuenduslike ideede poolest. 1842. aastal alustati meriinolammaste kasvatusega, millele järgnes villakraasimistöökoja ehitus ja rabamaade metsastamine. Ammugi töötas viinaköök. Kui aktsiisiseadusega määrati viinatootmisele ranged nõuded, valmis Roosna-Allikul 1871. aastal ajakohane vabrik läbi kahe korruse ulatuva aparaadiruumiga. 1890. aastate algul oli mõisas auruveski, aurujõuga vesiveski ja teine vesiveski koos villakraasimistöökojaga. Tulu andis talurahvakaupluse ning kõrtsi väljarentimine. Esimese maailmasõja eel töötas mõisas täiustatud saeveski. Telliseid valmistati ning lupja ja tõrva põletati peamiselt oma tarbeks. Piimakojas olla valmistatud soolavõid ekspordiks Inglismaale. Jätkuvalt tegeleti metsauuendusega.
Võõrandamise aegu oli Stackelbergidel Eestis ja Lätis 48 rüütlimõisa pea 163 000 hektari maaga, sealhulgas olid mitu mõisa püsinud ühe haru käes üle 200 aasta. Sellele aitas kaasa suguvõsa kokkukuuluvustunde tugevdamiseks loodud perekonnafondi asutamine 1864. aastal. Liikmete aastamaksudest ja annetustest kogunenud kapitalist toetati lesknaisi ja õppureid või anti laenu õnnetuses kannatanutele. Stackelbergide perekonnaliit tegutseb ka praegu ja korraldas 2014. aasta suvel Tallinnas kolmeaastase vaheajaga toimuva kokkutuleku.
Roosna-Alliku mõisa kunagise kaasomaniku pojapojapoeg Heinrich lõi Kölni ülikooli poliitikateaduste doktorina 1934. aastal seni populaarse majandusmängu Stackelbergi mudel.
Koostanud: Sirje Kivimäe