Haridus- ja Teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna peaekspert Mari Tikerpuu kirjutab kutseõpetajate probleemidest Eestis ja sellest, mida tööandjad saavad teha murekohtade leevendamiseks.
Probleeme kutseõpetajatega on Eestis mitmeid – esimesena tuleb välja tuua puudulik kutseõpetajate järelkasvu tagamine, kuna õpetajaskond vananeb kiirelt.
Kuigi viimase 10 aasta jooksul on kutseõpetajate ametikohtade arv ca 500 võrra vähenenud, on õpetajate arv koolides püsinud siiski 2000 ümber. Viimase 5 aasta jooksul on alla 30-aastaste õpetajate arv vähenenud. Võrreldes 2008. aastaga täidavad alla 30-aastased õpetajad ca poole vähem ametikohti (75 ametikohta versus 127 ametikohta aastal 2008.) Ka 30 – 39 aastaste kutseõpetajate eagrupp täitis 10 aastat tagasi üle 100 ametikoha enam kui 2018. aastal, samas kui 60+ eagrupp täidab 40 ametikohta enam.
HTMi analüüsiosakond on valmistamas analüüsi, millistes valdkondades kutseõpetajate puudus peatselt tekib.
Lahenduseks: erinevate paindlike karjääriteede loomine (nt praktikajuhendajast ettevõttes kutseõpetajaks kutsekoolis), lähtetoetuse tingimused, ka ettevõtete motiveerimine õppeprotsessis suurema vastutuse võtmisega, oma töötajatele enesearendamisega seotud koolituste võimaldamise soodustamisega jpm.
Teiseks suureks probleemiks on kutseõpetajate kvalifikatsioon. Kutseõpetaja kutse omandamine pole väga suurt populaarsust võitnud ei õpetajate ega õpetajaks soovijate sihtrühma hulgas. Kutseõppeasutustes töötab ca 83% kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid. Nüüdisaegse õpikäsituse rakendumine õppes eeldaks vähemalt kvalifikatsioonitingimustele vastavat õpetajaskonda, kes on avatud nii koolitustegevuse kui iseseisva õppimise ja tööpraktika kaudu pidevalt täiendama. Seab eesmärgiks olla kursis nii parima praktikaga tööturul kui uute õppemeetodite rakendamisvõimalustega valdkonnas.
Lahenduseks: vaadata üle kutseõpetaja kutsestandardi nõuded, kujundada paindlik koolitussüsteem kutseõpetaja tase 5, 6 või 7 jõudmiseks; motiveerida lähtetoetuse tingimuste muutmisega; mõelda välja motivatsioonipakette töötavatele kutseõpetajatele (palga diferentseerimise alused, keskmise palga jätkuv kasv kutseõpetajatele jms).
Kolmas ja mitte vähem tähtis murekoht on kutseõpetaja kutse maine ühiskonnas. Kui palju räägitakse üldiselt õpetaja ameti mainest, siis kutseõpetaja kutsest sisuliselt ülivähe. Kutseõpetajad tunnetavad, et ühiskonnas on üldiselt õpetaja maine madal.
Lahenduseks: Tuleb kaardistada potentsiaalne sihtrühm, mõelda välja tegevused ning teostada populariseerimistegevusi spetsiifiliste sihtrühmade lõikes. Hea potentsiaaliga sihtrühmaks on ettevõttepoolsed praktikajuhendajad. Selleks, et toetada neid kutseõpetaja kvalifikatsiooni omandamisel, on vaja läbi mõelda, kes võiks pakkuda stipendiume, toetada ettevõtteid, et võimaldada väga heade töötajate kutseõppesse panustamist. Motiveerida ka ettevõtete juhte ja valdkonna erialaliite enam kutseõpetaja kui professiooni populariseerimisel.
Üheks heaks argumendiks on kutseõpetaja palk, mis ei jää alla Eesti keskmisele palgale.
Kus saavad aidata tööandjad:
Miks peaks ettevõtja lubama oma ettevõtte töötajal kutseõpetajaks õppida?
- Enese panus järelkasvu kasvatamisse
- Põhimõtteliselt on see investeering oma ettevõtte inimvarasse. Õpetamisoskused on tulevikuoskused (suhtlemisoskus, info edastamise oskus, oskus oma tööt ülemust ja teiste töö tulemust reflekteerida, konstruktiivse tagasiside andmise oskus, konfliktide lahendamise oskus, koostööoskus), mida on ettevõtjal vajalik kujundada ka oma ettevõtte personalis. Juhul, kui töötaja on valmis väikese koormusega panustama kutseõppe tasemeõppesse, võib see kvalitatiivselt tuua kaasa tulemuslikkuse tõusu ka tema enda ettevõtte tööprotsessides.
- Enesearengule suunatud koolitused motiveerivad töötjaid ka oma erialasel ametikohal tulemuslikumalt töötama.
- Oma töötaja lubamisel end mõne kutseõppeasutusega tihedamalt siduda võimaldab luua mitmeid teisi arendusprojekte juba koostöös kutsekooliga. Tekivad võimalused arendada ja parendada valdkonda koos valdkonna kooliga (võimalik kasutegur kooli laboritest, rahvusvahelistest koostöövõrgustikest, koostööst ülikoolidega, ühisprojektide esitamise võimalustest jms).
Riigi ülesanne seejuures on ettevõtjaid motiveerida stipendiumide, tunnustustegevuse, võimalike maksusoodustuste või palgakompensatsiooni kaudu.