Meeli Kaldma,
Tallinna Teeninduskooli direktor
Praktika pakkumine päevase osakonna õppuritele on tänaseks ettevõtjatele hästi tuttav, praktikakohtade otsimisega väga suuri muresid pole. Kuid õpipoisiõpe vajab üksjagu veel selgutustööd. Nii või teisiti – olgu tegemist praktika või õpipoisiõppega – kõige eeldus on mentori ja juhendaja olemasolu tööandja poolt. Ilma juhendajata ei tee ükski õpilane praktikat ära ega omanda õpipoisiõppes ametit.
Suurtel ettevõtetel on praktikasüsteem tänaseks üsna täpselt paigas, neil tegelevad juhendajate ja praktikantide leidmisega personaliosakonnad. Samas aga on teada, et 90% ettevõtetest Eestis on väikeettevõtted. Kuidas siis korraldada hea juhendaja olemasolu praktikandile, kui toitlustusettevõttes näiteks ongi vaid üks kokk, kes ise ka tellimusi vastu võtab?
Et üldse need asjad toimiksid, on kaks põhilist eeldust – et ettevõttel oleks konkreetne soov õppurit juhendada ja teiseks, et ettevõte oleks kõigesse sellesse valmis omalt poolt panustama, näiteks maksma juhendajale lisatasu. Õpipoisi juhendaja saab toetust koolilt, kuid praktikajuhendaja mitte. Tallinna linnal näiteks on olemas ettevõtetele praktikatoetus, kuid seal on omad tingimused ja seda ei saa mitte kõik ettevõtted, kes praktikandi võtavad.