Värske statistika näitab, et Eesti kaotab rahvusvahelises konkurentsivõimes ja seda juba teist aastat järjest. Kui eelmisel aastal langesime IMD konkurentsivõime edetabelis 63 riigi seas 30. kohalt 31. kohale, siis tänavu kukkusime edetabelis tervelt 4 kohta ja oleme 35ndad, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu analüütik Raul Aron.
IMD Eesti raportist nähtub, et positsiooni nõrgendasid põhiliselt tööjõu ja oskustega seonduv, investeeringute maht, aga ka suurenev eelarvedefitsiit.
Pealtnäha poleks ju nagu hullu, oleme ikkagi teiste IMD vaadeldud riikidega võrreldes täitsa tublid keskmised ja maailmas pigem esimeses neljandikus. Eesti ettevõtluskeskkond, haridus- ja elatustase ning üldine konkurentsivõime positsioon on endiselt hea.
Küll aga toovad edetabeli koostajad süvenevate nõrkustena välja, et meie siseturg on väike, kvalifitseeritud tööjõudu on vähe, innovatsioonikultuur on nõrk. Tootmine on Eestis muutunud kalliks ja lisaks on tõusnud rahulolematus valitsuse majanduspoliitikaga.
Ükski neist nõrkustest ei ole uudis ja eraldi võttes polekski probleemid suured, kuid koostoimes söövad need järk-järgult usaldust Eesti vastu ning takistab Eesti inimeste jõukuse ja heaolu kasvatamist. Välisinvestorid jälgivad selliseid edetabeleid väga tähelepanelikult.
Muide ka teises rahvusvahelise konkurentsivõime edetabelis, World Economic Forum’i (WEF) Global Competitiveness Indexis kukkusime eelmisel aastal kaks kohta (seal oleme 140 riigi hulgas 32. kohal). Ka WEF konkurentsivõime raportis saame madalamaid hinnanguid kvalifitseeritud tööjõu vähese saadavuse, välistööjõu palkamise keerukuse, tööjõumaksukoormuse ja tööjõu vähese mitmekesisuse tõttu.
Mida siis teha?
Kõigepealt tuleb probleemi päriselt teadvustada ja tunnistada valusat tõde – Eesti ei ole enam väike, aga see-eest kiire ja avatud riik. Leedu läks meist aastaga mööda (edetabelis 29. kohal), põhjanaabrid Rootsi ja Soome asuvad püüdmatus kauguses (9. Ja 15. koht). Sel aastal möödusid meist konkurentsivõimes veel Saudi-Araabia, Indoneesia ja Kazahstan.
Väikese siseturu mõju vähendamiseks tuleb suurendada eksporti – palkade kiire kasv ja sisendite hinnatõus (nt kütus) tõstavad aga meie toodete hindu ja teevad välisturul konkureerimise ettevõtjate jaoks aina keerulisemaks.
Töökäte puuduse leevendamiseks tuleb muuta töösuhete regulatsiooni paindlikumaks, et noortel, vanemaealistel, vähenenud töövõimega inimestel ja lapsevanematel oleks võimalik töötada osalise koormusega või kaugtööl. Tegelda süsteemselt sellega, et meie koolidest tuleksid inimesed, kellel on päriselt sellised oskused, mida tööturul vaja. Samuti leevendada välistööjõule seatud piiranguid.
Innovatsiooni ja teadus-arendustegevuse ergutamiseks on hädavajalik riikliku teadusrahastuse tõstmine ja seni, kuni selleks vahendeid ei ole, suunata olemasolevast senisest suurem osa ettevõtete ja teadusasutuste koostöösse. Riiklik haridus ja teadustellimus peab muutuma rakenduslikumaks, et sellest ühiskonnale tervikuna rohkem kasu oleks.
Esmajoones tuleb aga poliitiliste otsuste tegemisel võtta arvesse nende mõju ettevõtluskeskkonnale ja konkurentsivõimele. Nii saavad ka riigivalitsejad näidata, et hinnang valitsuse majandusliku kompetentsuse vähenemisele oli ennatlik.
*IMD konkurentsivõime aruanne reastab riike erinevate majanduslike ja sotsiaalsete näitajate alusel, hinnates riigi võimekust tõsta oma ühiskonnas üldist heaolu.