Praktika ja töökohapõhise õppe arendustegevuste järjekordne aastaring saab läbi. Mis täpsemalt tehtud ja teoksil? Projekti „Tööturu vajadustele vastava kutse- ja kõrghariduse arendamine“ praktika ja töökohapõhise õppe arendamise laiem eesmärk on õppekvaliteedi ühtlustamine ja parendamine. Teeme seda läbi väiksemate tegevuste – koolide poolt saadetud tagasiside analüüs, praktika ja töökohapõhise õppe kvaliteedi tunnustamine, koostöökohtumised, erinevate juhendmaterjalide koostamine ja nende pidev uuendamine.
Praktikaprotsessi tunnustamine
Praktikaprotsessi tunnustamisest kutse- ja kõrghariduses ning töökohapõhise õppe kvaliteedi tunnustamisest kutsehariduses saame rääkida juba kui regulaarsetest tegevustest, milles osalemine on koolidele vabatahtlik ja mis annab neile võimaluse ise analüüsida oma tegevusi kindlatele kvaliteedikriteeriumitele tuginedes ja samas saada boonusena ka assessorite kõrvaltvaade. Tunnustamiste loogika on üles ehitatud pideva parenduse põhimõttele ehk PDCA tsüklile: P-plan (paneeri); D-do (teosta), C-check (kontrolli, mõõda, uuri), A-act (korrigeeri/parenda), kus planeerimise faasis analüüsitakse kavandatud tegevusi, mis on vajalikud osapoolte ja regulatsioonidest tulenevate nõuete täitmiseks ning mis on kooskõlas organisatsiooni poliitikaga ja eesmärkidega, teostamise faasis hinnatakse planeeritud protsesside rakendatust, kontrollimise faasis jälgitakse planeeritu elluviimist ja mõõdetakse toimivuse vastavust planeeritule ning osapoolte nõuetele ja kooskõla organisatsiooni poliitika ja eesmärkidega, korrigeerimise faasis analüüsitakse, mida kool on ette võtnud protsessi toimimise parendamiseks.
Tunnustamisprotsessides osalenud koolide lõppraporteid lugedes on raske teha üldistusi, sest iga kooli lugu on eriline. Küll aga võib märgata mõningaid koolide üleseid kitsaskohti.
Praktikaprotsessi tunnustamisel selgus, et läbivaks probleemiks on puudulik tagasiside analüüs ning parendustegevuste kavandamine ja elluviimine. Ettevõttepoolsetele juhendajatele korraldatakse küll koolitusi, kuid nendest osavõtt on madal. Rohkem peaks külastama ettevõtteid nii enne praktikat, praktika ajal kui ka pärast seda, mis soodustaks koostööd. Praktika õpiväljundid on üldsõnalised ja jätavad ettevõttele liiga palju mänguruumi, mis omakorda loob soodsa pinnase õppekavast tulenevate oskuste praktiseerimisest kõrvale kalduda. Samuti puudub ettevõtjal teadmine, mida õppija enne praktikale tulekut koolis on õppinud ning milliseid tööülesandeid ta töökohal on võimeline täitma. Erialaõpetajaid kaasatakse praktikaprotsessi liiga vähe ning kogu vastutus lasub praktikakoordinaatori õlul.
Mida saaks paremini teha?
Igal aastal täienevad meie tegevuste read, sest üks tegevus viib järgmiseni. Näiteks alustame 2020. aastal koolide tunnustamisprotsesside järgset nõustamist, sest tihtilugu ei piisa sellest, kui raportis on assessorite poolt üles loetletud parenduskohad. Kui neid ellu ei viida, siis saamegi igal aastal tõdeda, et praktika ja töökohapõhise õppe kitsaskohad on ikka ja jälle samad.
Töökohapõhise õppe lõppraportitest selgub, et senisest enam tuleks teha ettevõtetega koostööd õppe planeerimise protsessis - kaasata ettevõtjaid sisulistesse õppekava rakendamist puudutavatesse aruteludesse, samuti õpilaste värbamise ja hindamise protsessi. Töökohapoolsed juhendajad vajaksid täpsemaid suuniseid (detailsed moodulite rakenduskavad) ja tuge (sh koolitused), et nad mõistaksid oma panuse olulisust (siiski 75% tervest õppest peaks toimuma töökohal). Lisaks sooviksid tööandjad osaleda õpingute lõpus tagasiside seminaril, et saada teada, kuidas neil läks. Veel tuuakse välja, et praktikapäevikud ei ole piisavalt detailsed ja nende täitmine ei ole järjepidev. Õppijatelt ja juhendajatelt saadud tagasisidet ei analüüsita ega kommunikeerita piisavalt.
Rohkem võiks õppijaid teavitada erinevatest toetustest ja VÕTAst. Liiga vähene on karjäärinõustamine. Mainitakse veel, et töökoha- ja koolipõhise õppe õppekava rakenduskavades pole arvestatud töökohapõhise õppe erisusega (2/3 õppest toimub töökohas). Liiga tihti tekib olukord, kus töökohapõhises õppes toimub õppimine ainult koolis teooriat õppides ja ülejäänud aja teeb inimene oma igapäevatööd edasi. Senisest süsteemsemalt peaks korraldama osapoolte infovahetust. Koolid, kes kõrvalpilku assessorite näol ei vaja, saavad oma õppe kvaliteeti vaadelda ka iseseisvalt. Selleks, et see tõhusam oleks, korraldame 2020. aasta teises pooles ka vastavasisulise koolituse.
Kutsehariduses on töökohapõhine õpe jätkuvalt keskealiste naiste pärusmaa – õppijate keskmine vanus on 40 aastat, 70% õppijatest on naised ja populaarseim õppekavarühm on sotsiaaltöö ja nõustamine. Õppe pikkus jääb enamjaolt ühe aasta ringi ja õpitakse üldjuhul eesti keeles. Õppijate arv töökohapõhises õppes kasvab jõudsalt ja seda suuresti tänu tublidele koordinaatoritele koolis.
Regulaarsed koostöökohtumised liidavad tegijaid
Kaks korda aastas toimuvatel koostöökohtumistel püüame leida lahendusi praktika ja töökohapõhise õppe kitsaskohtadele. Viimasel kohtumisel kirjutasime üheskoos välja konkreetsed tegevused, mida koolid saavad teha, et olukorda parandada. Loomulikult puudutame koostöökohtumistel ka neid aspekte, mille üle koolidel on põhjust rõõmu tunda ja mida tahetakse teistega jagada, olgu selleks siis mõni huvitav praktikavorm, näiteks projektipraktika, osalemine rahvusvahelistest projektides, koostöömudelid teiste koolide ja/või ettevõtetega jms.
Töökohapõhine õpe kogub hoogu ka kõrghariduses ning seda PRÕM-i pilootprojekti väliselt. Üha enam kõrgkoole on hakanud või kavatsevad hakata töökohapõhist õppevormi rakendama. Erilist rõõmu valmistab see, et tihti on algatajaks just tööandja, mis annab märku meie koostööpartneri Eesti Tööandjate Keskliidu heast teavitustööst.
Seega võib kokkuvõtteks öelda, et teeme omalt poolt kõik selleks, et toetada ja tunnustada koole töökohapõhise õppe ja praktika läbiviimisel. Läbi arendustegevuste kvaliteetse praktika ja töökohapõhise õppe läbiviimise poole!
Autor: Piret Lilover